Tõnis Lukas meenutas valimiskampaanias seika, kus Reformierakonna esimene Tartu linnapea Roman Mugur vastse Plasku katuselt talle avanenud vaate alusel pidanud end pigem metskonnaülemaks. Ilmne eksitus on aga järeldada sellest 1998. aastast pärinevast legendist, et linnasüdames on rohelust piisavalt ka 20 aastat hiljem – täpselt seda aga Lukas valimisdebatis tegi.
Muinaslugude hõngu kannab ka möödunud nädalal sõlmitud koalitsioonileping, mis väldib endiselt rohealade teemaplaneeringut, mis seati eesmärgiks juba metskonnaülem Muguri algatatud keskkonnasäästliku arengu Tartu Agenda 21s. Koalitsioonilepingu “viime läbi linna rohevõrgustiku analüüsi” tähendab, et koostatakse üks mittesiduv dokument, millel pole ametliku planeerimisdokumendi mõjujõudu. See võimaldab jätkuda üheksakümnendatest alguse saanud ehitustungil ega aita peatada looduse pagendamist linnaserva taha.
Linnaloodus on kriisis
Ei tohi end lasta eksitada veteranpoliitikute heietustest, vaid tuleb vaadata otsa faktidele. Hea lähtekoht on Euroopa regionaalarengu fondi võrdlev statistika, mida valdkonna teadlased on satelliidi- ja kaardiandmeid kombineerides kogunud 2006. aastast ja kus on võrdluses Euroopa enam kui 50 000 elanikuga linnad.
Seireprojekti 2020. aasta ülevaate järgi on Tartu linnakeskuses Ida-Euroopa põhjaosa linnadele tüüpiliselt rohelust pigem napilt ehk üle 40 protsendi keskmisest vähem, kuid lisaks on just Tartu rohealad piirkonnas ainsana “tugevas kahanemises”, andes silmad ette nii Tallinnale kui ülejäänud linnadele Baltimaades.
Euroopa võrdlevas statistikas liigitatakse Tartu juba nende linnade kategooriasse, kus roheluse kogemiseks tuleb sõita linnapiiri taha. Kui linnalooduse hõivamist jätkatakse senise tempoga – keskmiselt üks protsent aastas –, on Tartu juba lähitulevikus tuuline ja tolmune betoonlinn. Elurikkuse kureerimine vaid eraldatud lapikestel muudab varem omavahel seotud rohealad kunstlikeks rohekõrbeteks, mis ei aita leevendada üha sagenevate äärmuslike ilmastikutingimuste tekitatavaid vaevusi ega taga enam ka tartlastele harjumuspärast elamisväärset linnakeskkonda.
Ehitussurve pantvangis
Euroopa 2023. aasta rohepealinna tiitli pälvinud Tallinn tegi rohealade teemaplaneeringu ära aastail 2006–2008. Tartus on samaväärset planeeringut lubatud 1999. aastast, viimati troonis see Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Keskerakonna 2013–2017 koalitsioonilepingus: “Koostame Tartu linna parkide, puhkealade ja teiste rohealade teemaplaneeringu.”
Tagantjärele näitavad näpud Reformierakonna poole, kuid koalitsioonis oli väiksematel partneritel kaheliikmeline enamus. Just see koalitsioon pani aluse juba niigi täis ehitatud kesklinna hoonestamise plaanidele ning kesklinna üldplaneeringu avaliku arutelu “mitte arvestatud” vastustes kinnistati pettekujutelm, et linna laialivalgumist loodusaladele ehk valglinnastumist aitab vältida looduse täiendav pagendamine linnasüdamest.
Urmas Klaasile meeldib sildistada kriitikat linnavõimu poliitikale arvamuseks, kuid mida enamat arvamusest on linnapea seisukoht, et keskuse tihedam hoonestamine niigi katastroofilises vähenemises loodusalade arvelt aitab “tuua kesklinna rohkem elu”? Miks peaksime usaldama linnapea pelka arvamust, kui oma eksperditeadmisest lähtuvalt on linnakeskuse sellise tihendamise vastu võtnud sõna Eestimaa looduse fond, Eesti roheline liikumine ja vahetult enne üldplaneeringu kehtestamist Eesti looduskaitse selts?
Arvamuspõhise linnajuhtimise traagika
Linnapea on püüdnud väita, et linna tihendamise plaanid tulenevad üleriigilise planeeringu põhimõtetest, kus tõepoolest rõhutatakse vajadust säilitada linnade kompaktsus. Vastupidi linnapea Klaasi väidetele hoiatab aga Eesti 2030+ rohealade täisehitamise eest, seejuures Tallinna ja Tartut eraldi nimetades rõhutab rohetaristu tihendamise vajadust: “Kui mujal ei ole rohevõrgustiku toimimine häiritud, siis linnades tuleb enam pühenduda ökosüsteemi terviklikkuse väärtustamisele ja säilitamisele, rohevõrgustiku sidususe hoidmisele ja parandamisele.”
Kurb, et oma ekspertsuse on poliitilisele survele ohvriks toonud ka linnaarhitekt, kes kirjeldab rohealade hoonestamist kui keskkonnasäästu instrumenti: “Seega tuleb silmas pidada, et haljasalale hoonestuse rajamine teenib otseselt rohelisema ja keskkonnasõbralikuma linna eesmärki.”
Valimistel suurima, s.t 43-protsendise kaotuse osaliseks saanud sotsiaaldemokraadid võtsid ilmselt enda peale suure osa valijate pahameelest, kui võtsid väiksema koalitsioonipartnerina enda peale Reformierakonna plaanide toetamise uute valedega. Vaevalt võib pidada “arvamuseks” abilinnapea Gea Kangilaski poolt kevadel sotsiaalmeedias levitatud kuulujuttu keskpargi puude juuremädanikust, mille tõttu tulevat puud kümmekonna aasta jooksul maha võtta.
Selle kummutas linna enda 2018. aastal tellitud dendroloogiline hinnang, mille järgi “pargipuistu on keskealine, heas seisundis ning perspektiivne” – raiuda tuleb üksikud puud, toestada mõned puuharud ning tagada perioodilised hoolduslõikused. Juuremädaniku kuulujuttu levitasid sotsid valimiskampaania ajalgi.
Tark linn olgu õppimisvõimeline!
Linnavõim on linnalooduse hävingut dokumenteerivale analüüsile otsustanud reageerida jaanalinnutaktikaga ja väidab, et Euroopa teadlaste kogutud statistika “võib olla eksitav”. Rohealade teemaplaneeringu vältimine 20 aasta vältel ja selle jätkuv puudumine koalitsioonilepingust ei jäta erilist võimalust rõõmustada näiliselt positiivse sõnumi üle: “Kokkuvõtvalt tervitab linnavalitsus rohealade temaatika üle arutlemist ja leiab, et rohealade teema vajab jätkuvalt selgitamist, edasist analüüsi ning uuringute koostamist.”
Kas poleks pärast linnakodanike ja linnas resideerivate keskkonnaühenduste ettepanekute aastaid kestnud tembeldamist sildiga “mitte arvestada” ja iseenda lubaduste korduvat tagasivõtmist kohasem tõmmata pidurit igasugusele rohealade hoonestamisele ja võtta linnalooduse hävimine volikogus linnale olulise küsimusena arutuse alla?
Kui tõepoolest on soov leida lahendus linna loodusaladele valgumise probleemile, võiks just siin praktiseerida ka koalitsioonilepingus nimetatud koostöö arendamist Tartu ja Tartumaa valdade vahel ning teha rohealade teemaplaneering ära üheskoos.
Praegu võtsid sotsid suure osa tulest enda peale ja uue partnerina tuli koalitsiooni pargihävitusplaane toetama Isamaa, ent mida lähemale jõuavad keskpargile saed ja kopad, seda vahetumaks muutub linnaelanike tõdemus, et seni ratsukäikudega ümber linnakeskuse toimunud rohealade hõivamise lõppmänguna toimuv tervikliku pargiala kahimine hävitaks Tartule omase looduslähedase linnakeskkonna lõplikult.
Eirates fakte, vältides sisulist arutelu ja püüdes eksiarvamuste tiražeerimise ning lühilauseliste hüüatustega oma tahtmist läbi suruda, käitub linnavõim jonniva lapsena ja raiskab niimoodi linlaste aega. Tark linn suudab tehtud vigu tunnistada ja neist õppida. Tuleb vabastada linn ehituserakonna äriringkondade pantvangist ja see pole mitte ühe pargi hoonestamise küsimus, vaid 21. sajandi teise veerandi hakul juba vältimatult vajalik kursimuutus linnajuhtimises ja -planeerimises.
Artikkel ilmus ajalehes Tartu Postimees 5. novembril 2021 peakirja all Tolmuseks betoonlinnaks kujunemise kursil.